Aastalõpu igavus
Seda filosoofilise probleemi kuju: "Ma ei orienteeru", mis oli kestnud juba rohkem kui kuu jagu päevi, võis veel vana aasta sees muuta vaid aastalõpuvõistlus Nõmme mändide vahel.
Kunagi aastaid tagasi kui Triina mulle pajatas mingist üritusest, kus eriti o-hullud tüübid veel vana aasta viimasel päeval kuskil Mustamäe taga metsas orienteeruda kooberdavad, näis see kuidagi liiga metsiku eneseväljendusviisina.
Aga võib olla just see aastalõpumelu üleküllus, mis sünnitab teistpidi igavuse, oligi see, mis meidki Jaaniga kord sellisel viisil oma vanaaastaõhtut sisustama ajas.
Nii vooris keskpäevast saati sellelgi aastal Mustamäe supelasutuse juurde lisaks maniakaalsetele suusarebastele, kes vaatamata vihma laastavale mõjule suutsid suusatatavaid radu leida, ka mõnesid o-fanaatikuid, kes läksid leidma oma radu - hävitama filosoofilisi probleeme - vabanema suunakaotusest. Et leida tahtele kinnitumise koht, et kaotada endast sügav ükskõiksus, sest säilinud oli kübeke orienteerumisvõimet. Sest tähenduste tekkimisega kaasneb mitteigavus.
Kohale jõudes ei näinud asi välja fundamentaalsete tõdede otsinguil tarkade klubi kokkutulekuna, vaid sportlik-asjalik kaootilise sagimisena. Kuskilt tuli leida omale selga sobilik riietus, kuskilt numbrid rinnale, SI-pulgad näpu otsa, tuttavatele tered, head soovid aastalõpuks, neist kiuslikumad kaasüritajatele rajale seltsiks.
Kell üks kadus üle viiekümne numbriga märgistatud isendit basseinide kõrvalt lumesupis plärtsudes Vana-Mustamäe asumisse ilma vähimagi igavuse raasuta, ise sealhulgas.
Kaks esimest vahetust on olnud ikka sellised üleskloppimise vahetused. Et pärast pühadevedelemist tuleks kehale meelde, mis on kiiremas vormis liikumine, mida mõneti lausa jooksmiseks võiks nimetada. Et hallile ollusele kere ülemises otsas tuleks meelde, milleks on kaart ja mis võiks olla sinna sirgeldatud punase rõngaste ja joonte tähendus.
Mustamäe nõlva teravust lasti jalgadele meelde tuletada alles pärast teist punkti, mille olemasolu tõttöelda istub vasaku jala sääremarjas siia maani.
Tiir Glehni pargis, jalad sulalumest läbimärjad, ümber Tähetorni, käed kaardihoidmisest krampis, mööda Kalevipojast, näos irvikkassilik naer, ning juba võis kodistada lossi juurest alla vahetust üle andma lootuses, et massiivne kogus hajutuspunkte, natuke jukolalikul viisil, ei olnud hajutanud meeli ning SI-pulga kellaaegade loendisse on saanud õiged tähisenumbrid.
Jaan kadus sarnasele ringile, et tulla ja anda luba, minna igavust peletama tõsisema formaadiga puzzle-kaardil. Tolle üle oli juba enne palju targutamist, sest "Tavaline suundorienteerumine muudetud kaardiga: kaart on jagatud mitmeks tükiks ning need on omavahel segamini nihutatud" andis fantaasiale palju ruumi ning ei paistnud mitte kaugelt kõigile enam tavaline, et mitte öelda lausa hirmutav. Jaan näiteks lootis, et saab ikka klassikalise sakilise servadega pusletükid pihku, Triina seevastu oli oma vahetuspartnerit käskinud soojamalt riidesse panna ajaks kui ta puslet lahendab ning mõni nentis, et see on lihtsalt õudne.
Meenutasin neid vigureid, mida mul läbi aegade on puzzle-formaadi all õnnestnud läbida - näiteks Kadrioru pargis, mida võiksin ometi pulkadeni tunda, mõjus seibistatud kaart katastroofimaigulise jubedusena, ainsaks vabanduseks eelmise õhtu lahkumispidu töökohalt. Või juhtum Kakumäel, kus mul ei õnnestunud maailma sama segi paisata, kui see oli kujutatud kaardil või segadusse ajavad rajakesed ja reljeefijooned, mis ositi nii sarnased paistsid Aigrumäel, mis kogu maastiku veidrasse nihkesse ajasid. Kuid on ette tulnud ka leebemaid variante, näiteks kunagi Järvel. Omamoodi pusle alamliigiks võiks pidada ju ka kuubikut.
Mulle meeldib see formaat. Suunaleidmine saab täiesti uue(d) mõõtme(d) ja iga leitud punkt on kui lustiga kildudeks kukkuv järjekordne filosoofiline probleem.
Sel korral oli maailm nihestatud taas uudsel viisil - lihtsalt ribadeks kistud ning imelihtne esimene punkt vaimselt kuid ütlemata füüsiline, et end lossimäest jälle üles punnitada ning ülesjõudnuna kaotada igasugune aru, mis suudaks triipudest konstrueerida selle 'õige' maailma, millest leida teine punkt. Nagu Murakami 1Q84 maailmast põgenemine - leida üles kiirteele viiv trepp - leida üles kaks õigesti kokku käivat ilmamaa riba.
Naljakas, kuidas mõneks liiga pikaks hetkeks kaob terve mõistus, mis võiks sekundi murdosa jooksul omavahel kokku asetada kaks õiget kaardisiilu, et teise punkti asukoht kätte saada, maamärke ju mõlemal nii ohtralt, vaid hakkad läbitöötama mingeid segaseid alternatiivvariante. Mida seal üldse nii pikalt mõelda oli. Või see oli puht füüsiline aeg, mil trepi peal ajudest kes teab kuhu kadunud hapnik tagasi meelte organitesse jõudis. Üüratu. Jõetu.
Võluv on see hetk, kui segi paisatud maailm järsku korda saab. Hoobiga libisesid kõik järgnevad punktitähised paika ning taas ülevalt järsakut alla basseinide juurde silgates vaid imestasin, et mõistatus nii kergelt lahenes.
Ses mõttes näis seekordne vimkavahetus täpselt paras. Võib-olla täiesti pingevaba neile hurmuritele, kes ennast Nõmme metsas juba eelmisest sajandist peale treeninud on, kuid jõukohane ka neile, kes sellist segadust nende puude vahel esmakordselt taluma pidid.
Jaan tekitas endale mingi ajamahukama lahenduse punktist 2 punkti 3 liikumisel, käies ära vahepeal ka staadioni nurga juures, aga muu päädis ekstsessideta.
Kuniks me koos viiendasse vahetusse siirdusime. Ideaali poole püüdlev soov, etappi kuidagi omavahel jagada, päädis segaste omavaheliste korraldustega ning mulle sobiva resultaadiga, kus Jaan kogu vahetuse põrunud põlvega lõpuks üksi läbi sörkis ning mina pärast mõningast auramist Tiigi, Lossi ja Trepi tänava kandis ta hoopis ülevalt Tähetorni tagant kätte leidsin.
Viies vahetus on sel üritusel justkui labane neli kilomeetrit, kuid kuna juhendi kohaselt võib seda läbida vabas stiilis, siis selline juhendamatus jätabki võimaluse omavahelise juhendi koostamiseks, mis kahe mõtelda üritava pea korral lõppeb kord nii, kord naa. Vahel kerkib üles uusi filosoofilisi probleeme, mis võivad vahetuse jooksul üpris fundamentaalseteks elutõdedeks kujuneda.
Viise viimase vahetuse lahendamiseks on ju ütlemata mitmeid - näiteks tugevama õigus - üks saadab teise sauna ja kappab ise ilma üleliigse koostöö ja mõttetu tiimitöö plämata kõik punktid uljalt läbi. Või näiteks tugevama õigus varjuga - üks ei saada teist kuskile, aga krahmab kaardi ja kappab kõik punktid ise läbi, teine püüab hambad ristis tuules püsida.
Vastandina paarisjooks - sõbralikult käest kinni või vähemalt pidevas silmsides, romantilises või ka sportlikus vormis kiirkõnnak finišini.
Ja siis need ülejäänud strateegid - kes jagavad etappe ja liblikaid, jõudu ja SI-pulka, koordineerivad ja kommunikeerivad ning halvimal juhul uitab üks ühes maastiku osas kaardiga ja teine teadmata kohas kaardita.
Lõpuks olid kõik tagasi. Suusaradadele oli jupiti saanud osaks häving paraku mitte ainult vihmavee näol, vaid ka mitteigavuse käes vaevelnud suunaotsijate taldade läbi.
Taasleitud olemise mõte lahtub rinnanumbri vastu vahetatud õlles, või pisut leiges saunas, või kohati külma kärtsu pakkuvas duššivees, või kartusalatis koos vorstiga, või kohvis ja kringlis.
Vahel jäävad minemapagevad mõtted kinni kohvikus istuvate rammestunud kehade tekitatud jutuvadasse. Vahel astub mõnele peale just tähelepanu avalduse kätte saanud auhinna koha vääriline esindaja. Vahel lähevad ideed omavahel segamini jüritarmakulikus loterii-allegriis.
Enne kui siirduvad aastalõpu igavusse. Mõtted. Ja nende kandjad.
Entusiastlikud õhtused suusatajad järgi vaatamas, kuidas o-kogukond õhtusse kaob, järjekordsed kõige õnnelikumad Tavi Greppi kalender kaenlas.
* Igavuse teemaline inspiratsioon Lars F. H. Svendseni "Igavuse filosoofia" peatükist "Igavus kui filosoofiline probleem"
Varasemad aastalõpud:
2013
2012
2011
2010
2009
2008
2007
PS Jaanuariigavuse peletmiseks on meeles lubadus, et 10.01 saab olema sise-o Reaalkoolis ja 11.01 Tallinna Spordihallis.
Kunagi aastaid tagasi kui Triina mulle pajatas mingist üritusest, kus eriti o-hullud tüübid veel vana aasta viimasel päeval kuskil Mustamäe taga metsas orienteeruda kooberdavad, näis see kuidagi liiga metsiku eneseväljendusviisina.
Aga võib olla just see aastalõpumelu üleküllus, mis sünnitab teistpidi igavuse, oligi see, mis meidki Jaaniga kord sellisel viisil oma vanaaastaõhtut sisustama ajas.
Kohale jõudes ei näinud asi välja fundamentaalsete tõdede otsinguil tarkade klubi kokkutulekuna, vaid sportlik-asjalik kaootilise sagimisena. Kuskilt tuli leida omale selga sobilik riietus, kuskilt numbrid rinnale, SI-pulgad näpu otsa, tuttavatele tered, head soovid aastalõpuks, neist kiuslikumad kaasüritajatele rajale seltsiks.
Kaks esimest vahetust on olnud ikka sellised üleskloppimise vahetused. Et pärast pühadevedelemist tuleks kehale meelde, mis on kiiremas vormis liikumine, mida mõneti lausa jooksmiseks võiks nimetada. Et hallile ollusele kere ülemises otsas tuleks meelde, milleks on kaart ja mis võiks olla sinna sirgeldatud punase rõngaste ja joonte tähendus.
Mustamäe nõlva teravust lasti jalgadele meelde tuletada alles pärast teist punkti, mille olemasolu tõttöelda istub vasaku jala sääremarjas siia maani.
Meenutasin neid vigureid, mida mul läbi aegade on puzzle-formaadi all õnnestnud läbida - näiteks Kadrioru pargis, mida võiksin ometi pulkadeni tunda, mõjus seibistatud kaart katastroofimaigulise jubedusena, ainsaks vabanduseks eelmise õhtu lahkumispidu töökohalt. Või juhtum Kakumäel, kus mul ei õnnestunud maailma sama segi paisata, kui see oli kujutatud kaardil või segadusse ajavad rajakesed ja reljeefijooned, mis ositi nii sarnased paistsid Aigrumäel, mis kogu maastiku veidrasse nihkesse ajasid. Kuid on ette tulnud ka leebemaid variante, näiteks kunagi Järvel. Omamoodi pusle alamliigiks võiks pidada ju ka kuubikut. Mulle meeldib see formaat. Suunaleidmine saab täiesti uue(d) mõõtme(d) ja iga leitud punkt on kui lustiga kildudeks kukkuv järjekordne filosoofiline probleem.
Sel korral oli maailm nihestatud taas uudsel viisil - lihtsalt ribadeks kistud ning imelihtne esimene punkt vaimselt kuid ütlemata füüsiline, et end lossimäest jälle üles punnitada ning ülesjõudnuna kaotada igasugune aru, mis suudaks triipudest konstrueerida selle 'õige' maailma, millest leida teine punkt. Nagu Murakami 1Q84 maailmast põgenemine - leida üles kiirteele viiv trepp - leida üles kaks õigesti kokku käivat ilmamaa riba.
Võluv on see hetk, kui segi paisatud maailm järsku korda saab. Hoobiga libisesid kõik järgnevad punktitähised paika ning taas ülevalt järsakut alla basseinide juurde silgates vaid imestasin, et mõistatus nii kergelt lahenes.
Ses mõttes näis seekordne vimkavahetus täpselt paras. Võib-olla täiesti pingevaba neile hurmuritele, kes ennast Nõmme metsas juba eelmisest sajandist peale treeninud on, kuid jõukohane ka neile, kes sellist segadust nende puude vahel esmakordselt taluma pidid.
Kuniks me koos viiendasse vahetusse siirdusime. Ideaali poole püüdlev soov, etappi kuidagi omavahel jagada, päädis segaste omavaheliste korraldustega ning mulle sobiva resultaadiga, kus Jaan kogu vahetuse põrunud põlvega lõpuks üksi läbi sörkis ning mina pärast mõningast auramist Tiigi, Lossi ja Trepi tänava kandis ta hoopis ülevalt Tähetorni tagant kätte leidsin.
Viise viimase vahetuse lahendamiseks on ju ütlemata mitmeid - näiteks tugevama õigus - üks saadab teise sauna ja kappab ise ilma üleliigse koostöö ja mõttetu tiimitöö plämata kõik punktid uljalt läbi. Või näiteks tugevama õigus varjuga - üks ei saada teist kuskile, aga krahmab kaardi ja kappab kõik punktid ise läbi, teine püüab hambad ristis tuules püsida.
Ja siis need ülejäänud strateegid - kes jagavad etappe ja liblikaid, jõudu ja SI-pulka, koordineerivad ja kommunikeerivad ning halvimal juhul uitab üks ühes maastiku osas kaardiga ja teine teadmata kohas kaardita.
Lõpuks olid kõik tagasi. Suusaradadele oli jupiti saanud osaks häving paraku mitte ainult vihmavee näol, vaid ka mitteigavuse käes vaevelnud suunaotsijate taldade läbi.
Taasleitud olemise mõte lahtub rinnanumbri vastu vahetatud õlles, või pisut leiges saunas, või kohati külma kärtsu pakkuvas duššivees, või kartusalatis koos vorstiga, või kohvis ja kringlis.
Enne kui siirduvad aastalõpu igavusse. Mõtted. Ja nende kandjad.
Entusiastlikud õhtused suusatajad järgi vaatamas, kuidas o-kogukond õhtusse kaob, järjekordsed kõige õnnelikumad Tavi Greppi kalender kaenlas.
* Igavuse teemaline inspiratsioon Lars F. H. Svendseni "Igavuse filosoofia" peatükist "Igavus kui filosoofiline probleem"
Varasemad aastalõpud:
2013
2012
2011
2010
2009
2008
2007
PS Jaanuariigavuse peletmiseks on meeles lubadus, et 10.01 saab olema sise-o Reaalkoolis ja 11.01 Tallinna Spordihallis.
Comments