Astangu armid

See, et viimastel nädalatel on viinud o-huvilisi Astangu asumisse järjepanu nii Winter xdream kui tuisukuu viimasel hommikul FullSpeedNoMistakes XIII, ei tähenda, et mul sinna viimased kümme aastat oma o-jalga tõsta oleks õnnestunud.

Mustamäe autoturu juurest, kus Kadaka tee keerab täiesti märkamatult Kadaka puiesteeks, viib Kadaka teelt käänakut tegemata otsetee Mäeküla klindi esisele, täiesti segasele platsile.

Orienteerujana ei jäägi nüüd muud üle kui lahkuda väljakult järsaku suunas ning siblida üles ja alla - klindi pealsel tühermaal ja klindi aluses vesises võsas, ümber tehislike vallide ja tiikide, üle Järveotsa oja ja kümnete kraavikeste.

Mööda kümnetest hoonete luukeredest, mille silma- ja ninakoopad on lootusetult sissevajunud. Skelettidest, mille küljest pole juba ammu ühelgi inimussil midagi närida. Kontmeestest, kelle peakoludes on talvekodu nahkhiirtel, ämblikel ja samblikel. Luustikest, mille üksikud detailid turritavad süngel viisil välja kõdulehtede vahelt.

Maastiku rahulikku kulgemisse lõi esimesed armid I maailmasõda: "Peeter Suure merekindluse laskemoona ladude ehitamine algas 1915. aastal. Mõne kuuga toodi kohale 5000 töölist Pihkvamaalt ja Valgevenest. Paekaldasse alustati tunnelite rajamist. Töölistele ehitati elamiseks barakid ja rajati väike elektrijaam, millest ka kohalikud talud said elektrivalgustuse. Kuna maastik astangu kandis oli järsu tõusuga, siis liikusid väiksed puuküttel auruvedurid ülesmäge väga aeglaselt, ajades seejuures korstnast välja tulesädemeid. Kuna mõnest talust jäi raudtee vaid paarikümne meetri kaugusele, siis kardeti tõsiselt, et tulesädemed võivad süüdata rookatuseid. Seetõttu pidasid elanikud suvel, kuival ajal veeämbritega valvet.

"kaablipõletusahi"
Koos tsaarivalitsuse kukutamisega kindlustustööd katkesid. Ladude ehitajad lahkusid niisama kiiresti ja ootamatult, nagu nad mõni aasta tagasi olid saabunud. Mahajäetud ladudest sai elanikele suur probleem, sest üks tunnelitest oli laskemoona ja lõhkeainega täidetud, aga igasugune valve puudus. Õnnetus ei jäänudki tulemata, kohutav plahvatus viskas tunneliavast kilomeetrite kaugusele palgijuppe ja kivimürakaid. Ka raudteerööpad lendasid mitmesaja meetri kaugusele. Kuid talupojad said maad tagasi ja taastus endine elu." *

Näib, et esimese vabariigi ajal rahu saanud kindil läks uuesti mürgeldamiseks vahetult pärast II maailmasõda, mil nõukogude väed maastiku päris katki on teinud, nagu Andres Tõnissoni artiklist lugeda võib.

Nüüd on looduslik elu klindil jälle paarkümmend aastat taastunud, ent jäetud haavad on massiivsed. See mille vahel eilne o-harjutus ekselda lasi, oli tehisliku maastiku segapudru ja ürgse looduse elementide ristand, kus vahel oli rakse hoomata kunstlike ja tegelike loodusosiste üleminekuid. Kõik see ülekülvatud modernse elu saastaga. Ja nii saa ei taipagi, kas maastik, millest ülejooks sai teostatud, on põhjamast põhjama kihi paadialune või enneolematu pärl.

O-tehniliselt huvitaval loodussiilul EmptySpeedYesMistakes stiilis kulgedes, liikusin äpardunult viiendast kuuendasse, kus vana aiajäänuk viinuks otse tähiseni, aga miskipärast vasakule augu serva pidi liikuma hakkasin ning järjekordse maapinnamoodustisime lummuses siiski lõpuks taipasin tagasi liikuda. Klindi all suutsin laskemoona laoskelette valesti loendada ning kümnendat punkti esiotsa vale luukere külje alt otsima siirdusin. Aga muidu pääsesin füüsiliselt tervena.

* * *

Õhtul vedis Jaan mind kuulama "Müstilisi kõlasid" elektroonilistel pillidel. Taavi Kerikmäe "Võnked ja võnkumised" viisid mu Estonia kontserdisaalist tagasi hommikusele maastikule. See tema huvi võnke kui tasakaaluasendist irdumise fenomeni vastu, mis omakorda oma liikumises vabastab energialaine, oli sünnitanud helid, mis otsekui pärineks sama hullumeelsest algallikast kui Astangu klindiserv.

Margo Kõlari "Tornikellade aeg" aga päästis välja. Sõidutas hoopis keskaega, väga kaugele, nende seppade kuuridesse, kes lõid need kirikukellad, millel mäng käis.

Sven Grünbergi "Nägemus" aitas ületada ajalõhe ning lükkas õigupoolest tänasest veelgi kaugemale eemale. Kuskile tulevikku. Kuskile, kus sa ikka seisad nagu hukkunud alpinisti vaim ja ootad, millal maanduvad nemad.

Peeter Vähi "Vihmategija" andis võimaluse maanduda iseendal. Tagasi koduste vihmamärgade metsade vahele. Kuigi inspiratsioon pärines hoopis rännakutelt kuivadelt kõrbealadelt maailma erinevatest otstest, tekitas rainmaker helivõnkeid, kus kohtumine meeltega toimus siin samas, vihmast kleepuvas sarapikuvõsas.

Üldjoontes oli tegemist muusikaga, mida on nutikas kuulata selle tekitamise kohaga samas ruumis. Mõnelt viletsa stereosüsteemiga helikandjalt noid võnkeid kuulates jääks kere vibreerimata ja valla päästetud energialainel mõju saavutamata.

Õigupoolest oli eilne helide voog üpris sama mõjus kui viimati ERSO ja Viktoria Postnikova esituses kuulatud Arvo Pärdi "Lamentate". Mis ajab pähe mõtte, et kus need Eesti heliloojad kõik oma ürgsed värinad üles korjavad. Eesti pole ju neile mingi ruumiline piir oma päris ja vaimus kulgemistes. Ometi usud, et sellised vibratsioonid saavad tulla ainult siit maailmanuka maapinna seest, okaste vahelt, leherootsude pealt, lainete kohinast, oja vulinast ja nende tekitatud tuule helinast.
 
* * *

* kasutatud kirjeldus pärineb Robert Nermani, Leho Lõhmuse raamatust "Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed"




Comments

Popular Posts